Juana ja Rafael elavad Barcelona äärelinnas ja on armunud, hoolimata kahe rivaalitseva perekonna – Tarantode ja Zorongo – vahelisest konfliktist.

Rovira-Beleta, kes oli tõestanud end just oluliste *film noir*’idega, asutas selle üllatava filmi tegemiseks enda tootmisettevõtte. Ammutades inspiratsiooni *cinéma vérité*’st ja isegi Itaalia neorealismist põimis ta kaks stiili uuenduslikult muusikafilmiga ning lõi suure tragöödia, mille peaosades säravad Carmen Amaya ja Antonio Gades. Film oli 1964. aastal nomineeritud parima mitteingliskeelse filmi Oscarile, konkureerides Fellini filmiga „8½”.

„Tarantode lugu“ näitas tundmatut Barcelonat – vaeste slumme – ajal, mil Franco režiim tahtis näidata avatuse ja arengu kuvandit.

Flamenko, laulmine, tantsimine ja kirg muutuvad narratiiviks, kui Romeo ja Julia lugu (või Lorca „Verine pulm“) tõstetakse mustlaste maailma. Unustamatu filmi peategelased lummavad vaatajaid kohe algusest peale, tuues hästi esile selle piirkonna loomingulist jõudu.

Javier Garcia Puerto